Hetkel lehel:
5 külalist
tempt » ÜRITUSED - events » Mare Mikoffi näitus „Linnaskulptuur”

Mare Mikoffi näitus „Linnaskulptuur”

Mare Mikoffi näitus „Linnaskulptuur”

Urmet @ 23.08.2011 10:38 | Registreerunud: 17.04.2003

Mare Mikoffi näituse „Linnaskulptuur” avamine Eesti Arhitektuurimuuseumi (Rotermanni soolaladu) kolmapäeval, 24. augustil kell 17.

Näitus on avatud 25. VIII – 11. IX 2011.

Mare Mikoff kuulub 1941. aastal sündinud kunstnike plejaadi, kes tulid kunsti 1970ndate algul ning kes on siiani seal püsinud aktiivsete ja erksatena.

Mare Mikoff sai korraliku akadeemilise skulptorihariduse ning vaatamata sellele, et tõsimeelne realistlik kujutamisviis jäi juba 1970ndate keskpaiku talle kitsaks, on teda siiani köitnud skulptuuri n-ö klassikalised väärtused: vorm, modelleerimine, traditsioonilised materjalid (pronks, alumiinium). Kuigi 1990ndatest peale on ta üha rohkem tundnud huvi ka mitmesuguste, skulptuuri mõttes ebatavaliste materjalide vastu nagu tekstiil, papp, plastik, kombineerides neid klassikaliste materjalide ning lähenemisviisiga. Mare Mikoffi realism – vaimukatest, teravatest, karakteersetest portreedest, eksistentsiaalseid seisundeid tõlgendatavatest objektidest kuni sootsiumi päevakajalisi probleeme puudutavate installatiivsete lavastusteni – on kunstniku vastus nii kunsti kui ka elu muutustele.

Vabaplastika kõrval on Mare Mikoff tegelenud monumentidega. Ta on teinud traditsioonilise(ma)s mõttes hommage’e konktreetsetele inimestele nagu Paul Kerese (1996) ja Jüri Vilmsi (2005) monumendid Pärnus, Karl Menningu (2006) oma Tartus või naisele kui emale nagu on „Nõmme ema” (1998) Tallinnas Nõmme keskuse juures või monumendile nagu on seda „Hämarik” (2005) Tallinnas Viru keskuse juures.

Kunstniku viimaste aastate loomingu keskmes on olnud ebatraditsioonilised „monumendid”: kas austusavaldusena inimesele, tema meeleseisunditele („Ta kuuleb ... Ta näeb”, 2002) või keskealisele (kuid väga vitaalsele) naisele (2004–2005) või iroonilisemas võtmes ebaõnnestunud ausammastele, mis osutab iga-hinna-eest-endale-monumendi-püstitamise ihale, n-ö „häbisammastele” (installatsioon „Ausammas”, 2008).

Ka praegune väljapanek „Linnaskulptuur” jätkab monumendi või antimonumendi teemat. Seekord on Mikoff loonud fotodest ning objektidest teatraliseeritud ruumiinstallatsiooni või õigemini on ta transformeerinud Rotermanni soolalao suure saali absurdseks, erineva tähenduse ning kaaluga objektidega täidetud linnaruumiks, omamoodi tardunud absurditeatriks. Saali seinu katvad ülesuured fotosid võiks vaadata kui kunstniku egotrippi, tema (enese)iroonilist (aga samas ülitõsist) soovi näha oma kodusesse Eestisse loodud monumente maailma suurlinnade kontekstis. Ehk siis, kui seda soovi laiemalt vaadata, lokaalsest piiratusest väjamurdmist. Tema uued paatosest priid, iroonilised, konnotatsioonide rikkad objektid – ohvrite ehk siis võimule jalgu jäänud inimeste, reaalse (presidendi portree) ning potentsiaalse võimu tõlgendused – ei ole vaid teatud seisundite, olukordade, vaid monumendi kui institutsiooni tõlgendused.



Kuid väljapanekul on ka tagasivaade nii Eesti televisioonis kui ka Tallinnfilmis tehtud filmide näol.



Kuraator Reet Varblane

Fotode autor Ulvi Kuldkepp

(foto ekspressist)

Urmet @ 05.09.2011 10:46 | Registreerunud: 17.04.2003

Olete väga oodatud kolmapäeval, 7. septembril kell 17 Rotermanni soolalattu Mare Mikoffi näitusele „Linnaskulptuur”, et kohtuda kunstnikuga!
Juttu tuleb linnast – inimväärsest linnaruumist ning objektidest, linnaskulptuurist, selle võimalikkusest Eestis – , aga ka kunstniku enda töödest ning skulptuurist ja selle kohast Eesti kunstis. Kohtumist modereerib Reet Varblane. .



Näitus on avatud kuni 11. septembrini.



Mare Mikoff kuulub 1941. aastal sündinud kunstnike plejaadi, kes tulid kunsti 1970ndate algul ning kes on siiani seal püsinud aktiivsete ja erksatena.

Mare Mikoff sai korraliku akadeemilise skulptorihariduse ning vaatamata sellele, et tõsimeelne realistlik kujutamisviis jäi juba 1970ndate keskpaiku talle kitsaks, on teda siiani köitnud skulptuuri n-ö klassikalised väärtused: vorm, modelleerimine, traditsioonilised materjalid (pronks, alumiinium). Kuigi 1990ndatest peale on ta üha rohkem tundnud huvi ka mitmesuguste, skulptuuri mõttes ebatavaliste materjalide vastu nagu tekstiil, papp, plastik, kombineerides neid klassikaliste materjalide ning lähenemisviisiga. Mare Mikoffi realism – vaimukatest, teravatest, karakteersetest portreedest, eksistentsiaalseid seisundeid tõlgendatavatest objektidest kuni sootsiumi päevakajalisi probleeme puudutavate installatiivsete lavastusteni – on kunstniku vastus nii kunsti kui ka elu muutustele.

Vabaplastika kõrval on Mare Mikoff tegelenud monumentidega. Ta on teinud traditsioonilise(ma)s mõttes hommage’e konktreetsetele inimestele nagu Paul Kerese (1996) ja Jüri Vilmsi (2005) monumendid Pärnus, Karl Menningu (2006) oma Tartus või naisele kui emale nagu on „Nõmme ema” (1998) Tallinnas Nõmme keskuse juures või monumendile nagu on seda „Hämarik” (2005) Tallinnas Viru keskuse juures.

Kunstniku viimaste aastate loomingu keskmes on olnud ebatraditsioonilised „monumendid”: kas austusavaldusena inimesele, tema meeleseisunditele („Ta kuuleb ... Ta näeb”, 2002) või keskealisele (kuid väga vitaalsele) naisele (2004–2005) või iroonilisemas võtmes ebaõnnestunud ausammastele, mis osutab iga-hinna-eest-endale-monumendi-püstitamise ihale, n-ö „häbisammastele” (installatsioon „Ausammas”, 2008).

Ka praegune väljapanek „Linnaskulptuur” jätkab monumendi või antimonumendi teemat. Seekord on Mikoff loonud fotodest ning objektidest teatraliseeritud ruumiinstallatsiooni või õigemini on ta transformeerinud Rotermanni soolalao suure saali absurdseks, erineva tähenduse ning kaaluga objektidega täidetud linnaruumiks, omamoodi tardunud, isegi morbiidseks absurditeatriks. Saali seinu katvad ülesuured fotosid võiks vaadata kui kunstniku egotrippi, tema (enese)iroonilist (aga samas ülitõsist) soovi näha oma kodusesse Eestisse loodud monumente maailma suurlinnade kontekstis. Ehk siis, kui seda soovi laiemalt vaadata, lokaalsest piiratusest väjamurdmist. Tema uued paatosest priid, iroonilised, konnotatsioonide rikkad objektid – ohvrite ehk siis võimule jalgu jäänud inimeste, reaalse (presidendi portree) ning potentsiaalse võimu tõlgendused – ei ole vaid teatud seisundite, olukordade, vaid monumendi kui institutsiooni tõlgendused.



Kuid väljapanekul on ka tagasivaade nii Eesti televisioonis kui ka Tallinnfilmis tehtud filmide näol.



Kuraator Reet Varblane