Hetkel lehel:
1 külaline
tempt » ARHITEKTUUR - architecture » Louis Isadore Kahn (born Itze-Leib Schmuilowsky) (1901 or 1902 – 1974)

Louis Isadore Kahn (born Itze-Leib Schmuilowsky) (1901 or 1902 – 1974)

Louis Isadore Kahn (born Itze-Leib Schmuilowsky) (1901 or 1902 – 1974)

Taavi @ 24.09.2010 10:15 | Registreerunud: 01.04.2003

Lou kohta ka siiani teema puudus - tundus vist kuidagi loomulik, et selline tüüp kunagi olemas oli :)

Louis Kahn, whose original name was Itze-Leib (Leiser-Itze) Schmuilowsky (Schmalowski), was born into a poor Jewish family in Pärnu and spent the rest of his early childhood in Kuressaare on the Estonian island of Saaremaa, then part of the Russian Empire. At age 3, he was badly burned on his face and hands in an accident involving a coal fire, while jumping over the bonfire on St John's Day; he carried these scars for the rest of his life.
In 1906, his family immigrated to the United States, fearing that his father would be recalled into the military during the Russo-Japanese War. His actual birth year may have been inaccurately recorded in the process of immigration. According to his son's documentary film in 2003 the family couldn't afford pencils but made their own charcoal sticks from burnt twigs so that Louis could earn a little money from drawings and later by playing piano to accompany silent movies. He became a naturalized citizen on May 15, 1914. His father changed their name in 1915.

WIKI

Väga huvitav tekst:
August Komendant ilt
Kahn kui poeet-filosoof ja arhitekt-õpetaja
via Ehituskunst
----------------------------------
Kord küsisin üliõpilaselt, kelle töö oli allpool igasugust arvestust: „Millest on teie arvates inimkonnale rohkem kasu, kas teie kõrgelennulistest seletustest või teie projektist?” Ta küsis, mida ma selle küsimusega mõtlen. „Teie töö ei sisalda midagi sellist, millele teie omistate nii kõrgeid väärtusi. Usun, et arhitekt on kohustatud teenima arhitektuuri, nii nagu mina teenin inseneriteadust, mis tähendab mulle kõike, ehk nagu ütleks professor Kahn: arhitektuur on minu religioon. Kui ma projekteerin, ei ole mul asja ei humaanse ega millegi muuga; nii peaks olema ka arhitektil.” See väide põhjustas plahvatuse, mind katkestati ja nimetati ebainimlikuks egoistiks, tehnokraadiks, diktaatoriks jne. Et rahu jalule seada, hüppas Kahn püsti ja ütles vihaselt: „Komendant, meie, arhitektid, ei ole egoistid ega diktaatorid, meie asi on humanism!” Nüüd oli järg minu käes ja ma ütlesin: „Iga väljapaistev professionaal on egoist ja diktaator. Ma tean siin Philadelphias üht sellist arhitekti, kes on erakordne egoist ja diktaator, kuid kõigi poolt väga lugupeetud.” „Ma ei usu, et niisugune arhitekt võiks olemas olla!”

„Professor Kahn, ta on tõesti olemas, ja kui soovite teada, kes ta on, siis ma ütlen teile. Tema büroo asub aadressil Walnut Street 1501 ja tema nimi on Louis Kahn.” Kui naer ja kära oli vaibunud, jätkasin: „Arhitekti töö teenib inimkonda, kuid arhitekt mitte. Et olla väljapaistev, peab arhitekt pühendama kogu oma aja arhitektuurile, mitte humaansusest jutustamisele – see oleks egoism. Mis puutub diktaatorlusse, siis Kahni büroos otsustab ainult tema, ei keegi muu. Teised vaid kuulavad sõna. Seda ma nimetangi diktaatorluseks.” Sellist aplausi pole ma enne saanud. Kui üliõpilased rahunesid, ütles Kahn naerdes: „Komendandil on täiesti õigus. Mõttekäiku ei tohi katkestada, enne kui see on lõpetatud. Komendant armastab teisi alt vedada, ta meelitas meid libedale teele ja nüüd saime kõik tunda, mida see tähendab.”
----------------------------------

Nagu mäletan, oli üks vene lugusid, mis Kahnile eriti meeldis, selline. Siberi raudteel ei olnud sõiduplaani. Nädalas käis üks või kaks rongi, talvel veel vähem. Talumehed tulid jaama, jäid sinna, keetsid süüa, jõid, magasid ja ootasid rongi. Üks pere jõudis kohale, kui rong oli just läinud. Nad jäid ootama. Umbes nädal hiljem tuli jaamaülem jooksuga ja hüüdis: „Pange ennast valmis, rong tuleb kohe!” Talumees oli koos perega just sööma hakanud, lõi käega ja ütles: „Las me sööme lõpuni, küll tuleb järgmine rong.” Arvan, et see jutt meeldis Kahnile just seepärast, et tallegi oli omane vene mentaliteet – ära kiirusta kunagi, igal asjal oma aeg!

Teine lugu, mis talle meeldis, jutustas kahest külast Lõuna-Venemaal Volga kaldal. Ühes külas elasid vene, teises saksa talupojad. Vene talumehed olid laisad ega hoolitsenud oma põldude eest korralikult. Sakslased, vastupidi, töötasid kõvasti, isegi pühapäeviti, niisutades ja väetades oma põlde. Vene külas oli põud ja tõsine nälg, saksa külas oli süüa küll. Venelased läksid kirikusse ja kaebasid papile: „Batjuška, sa ütlesid meile, et kui me tuleme kirikusse, palvetame ja maksame oma maksud, siis jumal kaitseb meid ja hoolitseb meie eest. Meie tegimegi nõnda, aga nüüd jumal karistab meid, aga mitte sakslasi, keda me kunagi pole näinud kirikusse minemas. Nad töötavad isegi pühapäeviti, mis sinu jutu järgi on patt. Ja nüüd on saksa talumeestel kõike küll, aga meie oleme näljas. Sa valetasid meile!” Papp oli pahane ega teadnud, mida öelda. Ta mõtles veidi ja ütles: „Ma ei valetanud teile. Palumine ja jumalasõna on küll hea asi, aga lehmasõnnik on parem.”

Kahni laev tahetakse Eestisse sokutada.

prohvet @ 02.10.2010 13:34 | Registreerunud: 06.01.2004

Louis Kahn - My Architect: A Son Journey

Taavi @ 24.02.2013 14:10 | Registreerunud: 01.04.2003